Kas üks jooksutehnika sobib kõigile?
Updated: Apr 16
Ikka ja jälle püüavad paljud Eesti jalgpallile kaasaelajad leida üles võluvitsa, mis aitaks meid välja ”mudast” ja viiks rahvuskoondise tulemused vähemalt samale tasemele, nagu need olid Tarmo Rüütli juhendatud imelisel EURO 2012 valiktsüklil.
Korduvalt jõutakse tõdemuseni, et Eesti mängijad jäävad rahvusvahelisel tasemel hätta just oma puuduliku jooksutehnika tõttu [1] ja et Eesti jalgpalli üheks päästerõngaks võiksid olla kergejõustikutreenerid.
Tehnika vs tehnika (füsioloogilised erinevused)
Iga inimene on omamoodi: erinevused võivad esineda nii soos, vanuses, pikkuses, kaalus, liikuvuses, aga ka lihaskiudude kompositsioonis, hormonaalses tasakaalus, südame löögisageduses jne. Meie füsioloogilised eripärad mõjutavad isegi seda, kuidas me üht või teist olukorda oma keskkonnas tajume (Harris et al., 2015).
Kui 1.60 m pikk inimene võib näha köögiriiuli kõige kõrgemal astmel oleva moosipurgi kättesaamises tohutut vahemaad ja pingutust, siis 2.31 m pikkusega ei pruugi selle sama moosipurgi kättesaamine esitada erilist väljakutset. Kindlasti näeb väga erinev välja ka viis, kuidas üks või teine selle moosipurgi riiulilt kätte saab.
Korvpallurid Manute Bol (2.31 m) ja Muggsy Bogues (1.60 m) mängisid küll sama mängu, aga nende soorituse tehnika võis tulenevalt füsioloogilistest iseärasustest olla väga erinev. Foto: Focus on Sport
Neljakordse olümpiavõitja ja kaheksa korda maailmameistriks tulnud sprinteri Michael Johnsoni jooksutehnikast on palju räägitud. Johnson tõi 2016. aastal antud intervjuus jutuks [2], et juba väiksest peale visati tema jooksutehnika üle nalja, sest see nägi teistega võrreldes lihtsalt veider välja.
Olenemata sellest, et ta kõiki võitis ja rekordeid purustas, oli ikka inimesi, kes võtsid jooksutehnikat kui miskit, millel on kivisse raiutud normatiiv ja esteetika. Kuid nii kergejõustikus kui ka jalgpallis soorituse eest stiilipunkte ei jagata ja seega pole tähtis, kuidas eesmärgini jõutakse — loeb vaid, kas mängureeglite piires eesmärk saavutati või mitte.
Muidugi on olemas teatud üldised pidepunktid, millest tuleks kindlas keskkonnas ja olukorras efektiivselt tegutsemise puhul lähtuda. Olgu tegevuseks siis jooksmine, hüppamine või hoopis palliga triblamine, selle löömine ja püüdmine — lõdva pöiaga ”pommi” ei löö ning üle kanna kiiresti ei jookse. Kuid proovida jõuliselt muuta inimese naturaalset tegevuste biomehaanikat (”üks suurus sobib kõigile”) võib toimida hoopistükkis vastupidiselt loodetule, sest võibolla pole arvestatud sportlase ainult talle omaste iseärasustega.
Jooksutehnika vs jooksutehnika (jooksmise erinevused)
Kui võrrelda sprinteri ja pikamaajooksja jooksutehnikat, siis on ka kehakultuuri hariduseta inimesele selge, et need erinevad. Mõlemad tegelevad ju jooksmisega, aga ometi on nende soorituses nüansse, mis on omased ainult oma ala spetsiifikale.
See, millises keskkonnas ja millise kavatsusega me parasjagu oma tegevusi sooritame, määrab ka paljuski, kuidas me oma tegevusi sooritame. Oletame, et maratonijooksja otsustaks ühtäkki stardis, et täna läheb ta võitu püüdma kogu distantsi maksimaalsel kiirusel sprintides. Ilmselt see jooks tal kaua ei kesta ja tagajärjed võivad olla isegi kehvemad kui lihtsalt laktaati täis jalgadega katkestamine.
Sama vastupidi: kui sprinter läbiks oma 100 meetrit viisil, nagu jooksevad pikamaajooksjad maratoni, siis suure tõenäosusega jääb tal võidurõõm maitsmata, sest selline jooksmise tehnika ei võimalda antud keskkonnas maksimaalse efektiivsusega toimida.
Charles Darwini evolutsiooniteooria kohaselt jäävad ellu need liigid, kes suudavad oma keskkonnaga kõige paremini kohaneda. Nii nagu surid dinosaurused välja pärast ekstreemseid muutusi nende keskkonnas, nii ”surevad välja” ka sportlased, kes ei ole võimelised kohanema oma spetsiifilisi väljakutseid esitava spordikeskkonnaga.
Sprinteri jooksutehnika vs jalgpalluri jooksutehnika (spordiala erinevused)
Jalgpall on ajas muutunud järjest intensiivsemaks, mis tähendab, et mängijad sooritavad mängu jooksul rohkem plahvatuslike tegevusi. Inglismaa kõrgliigas läbiviidud uuringust selgus, et 2006-2013 aastate vahemikus oli mängus sooritatud sprintide arv tõusnud lausa 80%, samas läbitud kogudistants langes 2% võrra (Barnes et al., 2014).
jalgpall on intensiivne intervall-sport. Zlatan Ibrahimovic'i näide.
Et ka parima tahtmise juures pole võimalik 90 minutit järjest ainult sprintida, siis püüavad võistkonnad valida vastase ülemängimiseks võimalikult soodsaid hetki, seejuures rünnates viisil, mis ei jäta oma tagalat kaitseta. Nii hüppab tänapäeva tippjalgpall justkui kahe ekstreemsuse vahel: periooditi väga kõrge intensiivsus ja rohkesti plahvatuslike tegevusi ja siis rahulik taastumine (Fransson, Krustrup & Mohr, 2017).
Selliste muutuste peamine põhjus võib peituda selles, et enamik võistkondi suudab kaitsta kompaktselt ja organiseeritud viisil [3], mis omakorda tähendab, et värava löömiseks on vaja veel rohkem kavalust ja õigel hetkel tegutsemise kiirust.
Kuid kui jalgpallurid mängus järjest rohkem sprindivad, siis miks erineb nende jooksutehnika sprinteri omast? Järgnev video võiks anda vastuse.
Tippjalgpalluri jooksutehnika võib tippsprinteri omast paljuski erineda. Cristiano Ronaldo näide.
Nimelt võib iga jalgpallitegevuse jooksul olukord hetkega muutuda ja seetõttu peavad mängijad olema valmis isegi maksimaalsel kiirusel joostes äkilisteks pidurdusteks või suunamuutusteks. Kui kergejõustikus sprintides loeb ainult maksimaalne kiirus, mis on konkreetselt ühesuunaline, siis jalgpallis on tegevused mitmesuunalised ja relatiivsed olukorraga mängus (tuleb olla õigel ajal, õiges kohas).
Kindlasti ei püüa ma siinkohal väita, et jalgpallis pole kiirusest mängijatele mingit kasu. Kogu maailm otsib taga väledaid mängijaid ja nende eest ollakse valmis maksma miljoneid. Tark kiire mängija on parem kui tark aeglane mängija. Aga kui seda kiirust ei osata ära kasutada ehk alustatakse oma tegevust halvalt positsioonilt, kehva ajastuse, vale suuna ja suutmatusega õigel hetkel pidurdada, siis on sellest kiirusest jalgpallimängus vähem tolku.
Miks sprinterid peale finishijoone ületamist kohe lihtsalt seisma ei jää? Kuna nende spordiala kontekstis loeb ainult absoluutne kiirus ja pidurdamine on ebaproduktiivne, siis nende jooksutehnika ja treenitus on suunatud maksimaalselt sellele, kuidas oma keskkonnas kõige efektiivsemalt toimida.
Jalgpalluri jooksutehnika vs jalgpalluri jooksutehnika (mängija, tema rolli ja olukorra erinevus)
Igal ajahetkel leiab mängija ennast uuest olukorrast, mis kutsub esile erinevaid jalgpallitegevusi (avanemine, pressing, söötmine jne). Lisaks sellele, et igal mängijal on ainult talle omistatavad füsioloogilised iseärasused, siis mängitakse ka erinevatel positsioonidel ja täidetakse erinevaid ülesandeid.
Erinevad olukorrad mängus kutsuvad esile erineva sooritustehnikaga tegevusi.
Eelnevas videos võib tuvastada mitmesuguseid viise, kuidas mängijad väljakul liiguvad. Kui suunata oma pilk kaitsjale, kes püüab palliga liikuval vastasel tema aeglustamiseks ees püsida, siis on näha, et lisaks tavapärasele liikumisele nägu ees, peavad jalgpallurid olema võimelised liikuma suurtel kiirustel ka külg- ja selg ees. Seejuures tuleb pidevalt muutuvat mänguolukorda lugeda, oma positsiooni korrigeerida ja tasakaalu säilitada.
Võrdluseks võiks tuua 100 m sprindi, kus jooksjatel on võimalus stardis varastada, üksteise rajale ette astuda, kätega teineteist kergelt sikutada ning kõige tipuks teavitab keset jooksu kohtunik, et finišijoon asub nüüd üldse teises suunas! Jalgpallurid leiavad end tihti sellistes kaootilistes olukordades, kus ühte kindlat viisi liikumist võimatu rakendada ja suurtel kiirustel tuleb instinktiivselt pidevalt uut jalgratast leiutada.
Lühidalt kokkuvõttes:
Iga inimene on omamoodi ning seetõttu tajub ja tegutseb oma keskkonnas teistest erinevalt. Ühte ja õiget ”üks suurus sobib kõigile” tehnikat tegevuste sooritamiseks pole (va. spordialad, kus edukust hinnatakse selle järgi, KUIDAS sa midagi teed).
Selleks, et toimida võimalikult efektiivselt, võib üks ja see sama tegevus erinevas keskkonnas olla sooritatud erineva tehnikaga (kohanemine).
Jalgpallurid peavad isegi suurtel kiirustel joostes valmis olema pidurdusteks ja suunamuutusteks. See tähendab, et jalgpallis on kiirus ennekõike relatiivne vastava olukorraga mängus (pead olema õigel ajal õiges kohas), mis omakorda tähendab, et jalgpallis ja näiteks kergejõustikus võidakse joosta erineva tehnikaga (spordiala spetsiifika).
Jalgpallitegevuste tehniline sooritus võib erineda vastavalt mängija füsioloogilistele iseärasustele, positsioonile väljakul, rollile, treeneri poolt püstitatud ülesannetele ja ennekõike mängus esinevale olukorrale (jalgratast tuleb leiutada iga kord uuesti).
Järeldus
Niikaua kui mängija liikumise tehnika ei piira tal edukalt sooritada jalgpallitegevusi, siis oleks mõistlik hoida peamine treeningfookus aspektidel, millest ta jalgpalli mängides suurema tõenäosusega rohkem võidab (näiteks soorituse parem positsioon, ajastus, suund ja sobilik kiirus). See ei tähenda, et juurdeviivalt ei tohi tegeleda või ei peaks tegelema ka mängija liigutuste biomehaanika efektiivsemaks lihvimisega — küsimus on tasuvusest tulenevates prioriteetides.
Kui aga mängija viis liikuda piirab oluliselt tema sooritust, siis tuleks teda aidata ja seda esmalt ikka jalgpallikeskkonnas, sest lahendades probleemi selle spetsiifilises keskkonnas, saad olla kindel, et uus parem oskus on omandatud kõige praktilisemal tasandil.
Kui see mingil põhjusel ei ole teostatav või ei toimi, siis on üheks võimalikuks sammuks jooksutehnika treenimine isoleeritult jalgpallikeskkonnast. Siin võivad kergejõustikutreenerid olla suureks abiks. Tähtis on, et jalgpallitreenerid oskaksid läbi jalgpalliprillide esitada õigeid küsimusi ja et kergejõustikutreenerid mõistaksid jalgpalli tunnusjoontest, mängija positsioonist ning ülesannetest tulenevaid jalgpallitegevuste omapärasid (Caldbeck, Dos’Santos, 2022).
Läbi sellise diskussiooni suureneb tõenäosust, et lahendus ei jää ainult kergejõustiku rajale (parem jooksmine), vaid koostöös jõutakse parema soorituseni jalgpalliväljakul.
Viited:
[1] Märt Roosna, Jaanus Kriisk (2019). Treener: 0-8 pole põhjus vaid tagajärg. Nii Eesti jalgpalli kui ka kergejõustiku juhtimine on autoritaarne ja ebademokraatlik. Delfi. https://sport.delfi.ee/artikkel/86507983/treener-0-8-pole-pohjus-vaid-tagajarg-nii-eesti-jalgpalli-kui-ka-kergejoustiku-juhtimine-on-autoritaarne-ja-ebademokraatlik
[1] Jaanus Kriisk (2020). Avalik kiri Eesti jalgpalluri lapsevanemale. Postimees. https://sport.postimees.ee/7112747/jaanus-kriiski-kolumn-avalik-kiri-eesti-jalgpalluri-lapsevanemale
[1] Gerd Kanter (2021). Eesti sportlaste jooksutehnilised oskused ei ole alati kõige paremad. Spordipühapäev. https://sport.err.ee/1608077050/eesti-sportlaste-jooksutehnilised-oskused-ei-ole-alati-koige-paremad
[1] Ville Arike, viide Jaanus Kriiski kolumnile ( 2022). Aivar Pohlak, palun jõulist avaldust, et Eesti jalgpalli on tabanud fiasko ja tuleb hakata vigu parandama. Postimees. https://sport.postimees.ee/7489623/kolumn-ville-arike-aivar-pohlak-palun-joulist-avaldust-et-eesti-jalgpalli-on-tabanud-fiasko-ja-tuleb-hakata-vigu-parandama
[2] Olympian Michael Johnson on how he learned to love his 'funny' upright running style
[3] TechnicalReport - 2018 FIFA World Cup, Russia 2018
Harris Laurence R., Carnevale Michael J., D’Amour Sarah, Fraser Lindsey E., Harrar Vanessa, Hoover Adria E. N., Mander Charles, Pritchett Lisa M. (2015). How our body influences our perception of the world. Frontiers in Psychology, 6. https://www.frontiersin.org/articles/10.3389/fpsyg.2015.00819
Barnes, Chris & Archer, David & Hogg, Robert & Bush, Michael & Bradley, Paul. (2014). The Evolution of Physical and Technical Performance Parameters in the English Premier League. International Journal of Sports Medicine. 35. 10.1055/s-0034-1375695.''
Dan Fransson, Peter Krustrup & Magni Mohr (2017) Running intensity fluctuations indicate temporary performance decrement in top-class football, Science and Medicine in Football, 1:1, 10-17, DOI: 10.1080/02640414.2016.1254808
Caldbeck P, Dos’Santos T (2022) A classification of specific movement skills and patterns during sprinting in English Premier League soccer. PLOS ONE 17(11): e0277326. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0277326