Kas Eesti Jalgpall vajab surmalähedast kogemust?

Surm on meie elu lahutamatu osa, soovime seda või mitte. Kuigi see on kahtlemata kurb, kannab surm endas ka võimalikke muutusi paremuse suunas. Surelikkuse kogemus võib olla silmi avav ning aidata meil maailma näha läbi teistsuguse perspektiivi. See tekst uurib "surmalähedase kogemuse" metafoorilise omaksvõtmise olulisust Eesti jalgpallis, mille eesmärgiks on ärgitada suuremat huvi talendi ja selle äratundmise vastu.

Ühel ilusal õhtul, olles äsja lõpetanud oma etteastet sissejuhatava monoloogi, kukub Soome näitlejanna Eeva Soivio lavalaudadel kokku. Tema süda on seiskunud ja tehniliselt on ta surnud. Ei ole teadvust, ei ole valgust. Ainult teda ümbritsevate inimeste kiire abi ja defibrillaatori elektrilaeng toovad ta ellu tagasi. Tagasi teadvusesse, tagasi valgusesse. Kuid mitte tagasi samasugusena nagu enne. See on tema elu muutev kogemus – ta hakkab maailma teisiti nägema, mõistes, et homset ei pruugi kunagi tulla ja et surm pole midagi, mida tuleks karta.

Võibolla hakkab ta seetõttu esitama ka teistsuguseid küsimusi, sest tavaliselt, kui meie elu muutub, muutuvad ka meie küsimused. Ja vastupidi. Nii et need on olulised – küsimused! Eriti head küsimused, mis aitavad tarkust taga ajada. Läbimõeldud küsimuste esitamine on oluline selgete probleemipüstituste sõnastamiseks, seda eriti keeruliste probleemide korral.

Teisest küljest võivad halvad küsimused takistada meid tarkust omandamast. Need võivad hoida meid lihtsate argumentide ja mõtlemise küüsis, kus tegelikku edasiminekut ei toimu. Tõepoolest, kui indiviidid ja ühiskonnad jäävad ainult halbade, "madalama astme" küsimuste juurde, siis nad tiirlevad igavesti sarnaste mõtete ümber, püsides samas kohas liikumatult. Halvad küsimused, kehvad inimesed. Intellektuaalselt.

Nagu Francis Bacon ütles: "Arukas küsimus on pool tarkust." Siinkohal tulevad mängu jalgpalliliidud ning meie esimene küsimus: "Milline on jalgpalliliidu roll ühiskonnas?" Minu arusaamade kohaselt on see aidata ümbritseval ühiskonnal üldiselt ja jalgpallil konkreetsemalt kasvada tarkuse poole. Tarkuse poole, mis on palju enamat kui ainult andmed, teave ja andmepõhine otsustamine (üks praegustest trendidest). Selles tekstis seostan tarkust kõrgetasemelise mõtlemise ja tegutsemisega, mis aitab kogukondadel areneda ning hästi ja õigesti toimida. Tarkus hõlmab teadmisi ja tehnilist pädevust ning veel palju muud. Tarkus hõlmab oskust avastada, mis on väärtuslik, oskust leida tähendusrikkaid küsimusi ja oskust lahendada neid küsimusi, mis vajavad lahendamist.

Talendi arendamine

Küsimused viivad meid jalgpallitalentide arendamise valdkonda (mis on ühtlasi tänapäeva jalgpalli kuum teema) ja selle teemaga seotud päringuteni. Hetkel on selle valdkonna peamised küsimused järgmised: "Kuidas ära tunda talenti?" ja "Kuidas seda talenti arendada?"

Tõepoolest, talent on jalgpallis sageli kasutatav kontseptsioon. Talendid on nagu teemantid. Nad säravad kirkalt, nad näevad head välja ja toovad kogukonnale jõukust. Nad on teistest paremad, juba noorelt, ja nende "paremus" on päritud – nad on sündinud sel moel. Lisaks arvame sageli, et varajased näitajad on usaldusväärsed talentide tunnused ja nii saame talenti juba väga varakult tuvastada.

Kuid kas eelpool nimetatud "talendikus" on tõeline? Kas anne on tõesti jalgpalluri kaasasündinud ja muutumatu omadus? Sellega seoses on mitmed teadlased teinud ettepaneku, et tegurid, mis eristavad tippsportlasi algajatest, ilmnevad alles hilises noorukieas. Enne teismeiga ja mõnikord isegi pärast seda on väga keeruline ennustada, kellest saab tippsportlane. [1–3]

Andekuse ennustamine või leidmine on väga raske või isegi võimatu, kuna tehniliste, taktikaliste, psühholoogiliste ja füüsiliste omaduste vahel on väga keerukas vastastikune seos ja mõju. [4] Lisaks ei arene mängijad isolatsioonis ning seega mõjutab keskkond nende arengut ja erinevate omaduste avaldumist. [5] Mängijate omaduste käsitlemine sisemiste, eraldiseisvate, stabiilsete ja sõltumatutena ei ole mõistlik, kuna inimese omadused on seotud ka sotsiaalse keskkonnaga ja need omadused avalduvad selle keskkonnaga suhestudes.

Erinevate omaduste uurimine ja püüdlused ennustada kõrget sooritust (andekust) tulevikus pole üldiselt erilist efekti andnud. Psühholoogiliste, füüsiliste ja muude testide tundlikkus ja prognoositav väärtus on nõrk ning need ei suuda talenti usaldusväärselt tuvastada. [1–3, 7]

Garrincha teekonna alguspunkt oli keeruline. Sündides oli ta selgroog deformeerunud ja vasak jalg väljapoole painutatud, parem jalg aga teisest kuus sentimeetrit lühem ja sissepoole kaardus. Arstid arvasid alguses, et ta ei kõnni kunagi korralikult, rääkimata jalgpallist.

Osa probleemist tuleneb puudulikust arusaamast, mis on jalgpallioskus ja kuidas seda mõõta. Kasutusel olevad testid ei kajasta, mida oskused, osavus või hea mäng jalgpallis tegelikult tähendavad. Tehnilised testid on isoleeritud sooritused, mis ei vasta jalgpallimatši komplekssele ja dünaamilisele olemusele. Need erinevad suuresti oskuslikust jalgpallisooritusest. Näiteks uuritakse läbi tehniliste testide väga harva pallita jalgpallioskusi.

Teised talentide tuvastamise uuringutega seotud probleemid hõlmavad suhtelise vanuse efekti (RAE) ja bioloogilist vanust. [8] Esimene viitab aasta alguses sündinud laste suuremale osakaalule noortevõistkondades, teine aga on seotud indiviidide erinevate bioloogiliste arengutrajektooridega. Näiteks võivad kaks samaealist mängijat olla väga erinevas bioloogilise arengustaadiumis. Neid tegureid võetakse küll järjest enam talentide tuvastamise programmides arvesse, aga kindlasti mitte piisavalt. Oma noore bioloogilise vanuse tõttu võivad paljud mängijad jääda aastateks varju.

Talent ID või võlts ID?

Sageli on mängija arendamise ja talentide tuvastamise programmides fookus suunatud liigselt neile, keda määratletakse "andekatena", mitte laiemale osale spordis osalejatest, kellel võiks tulevikus olla potentsiaali vastata soovitud kriteeriumitele. Me tuvastame mängijad, kes on süsteemis edukad, tekitades niiviisi võimaliku pettekujutelma, et meie süsteem on igati efektiivne.

Mängija arendamist esitletakse sageli püramiidi mudelina (joonis 1). Üleminek ühelt tasandilt teisele hõlmab märkimisväärset väljalangemismäära nii süsteemist ja võib-olla isegi spordist üldse. Alaliidud, akadeemiad ja teised osapooled loovad teste ja mõõdupuid, mis juhivad talentide identifitseerimist ja juurdepääsu järgmistele tasanditele. Kui mängija on kord rajalt kõrvaldatud, on tema tagasipöördumine teekonnale ülimalt keeruline ning üldjuhul kaotab ta oma "talendi" staatuse. Seda seostatakse sageli „varajase spetsialiseerumise” ideega, kus andekatel tuleb demonstreerida oma võimeid juba väga noores eas. [3,7]

Joonis 1. Mängija arengupüramiid ja sellega seotud probleemid (kohandatud van der Breggen & Verbeek, 2020).

Talendi arendamise ja identifitseerimise süsteemide tõhusus on optiline illusioon, kuna me ei saa teada, kas need, kes jõudsid tippu, oleksid erinevates süsteemides ka edukad olnud või mis saanuks paljude väljakukkujatega teistsugustes tingimustes. Üldse on väljakukkujate osas tehtud väga vähe uurimustöid. Hoolimata talendi arendamise ja identifitseerimise mudelite ebamäärasele ennustuslikule kehtivusele, tuleks arvesse võtta ka nende potentsiaalset demotiveerivat mõju. Kas see võib olla üks põhjusi, miks paljud spordist loobuvad?

Talendi arendamise programmide osas on vaja rohkem uurimistöid ja häid küsimusi. Midagi me aga juba teame: need, kes ühinevad professionaalse jalgpalliakadeemiaga varem, ka lahkuvad sealt varem kui need, kes sinna hilisemas vanuses jõuavavad. [9] Lisaks on täiskasvanute hulgas üleesindatud just need, kes liituvad akadeemiaga hiljem. [10]

Talendi tuvastamise riskid

Miks on talentide identifitseerimine keeruline kontseptsioon? Mängijate areng ja kasv on väga mittelineaarsed. Samas vanuses mängijad võivad bioloogilise vanuse poolest erineda mitme aasta võrra. Lisaks arenevad erinevad füüsilised ja psühholoogilised võimed väga erineva kiirusega. [2,3]

Talendi ja talentide ID kontseptsiooni ebamäärase olemuse tõttu kaasnevad meie talentide arendamise ja identifitseerimise programmidega märkimisväärsed riskid (joonis 2). [1] Ainuüksi absurdselt madala kvaliteediga analüüsile tuginemine mängijate tuvastamiseks ei tohiks olla piisav viis andekuse määratlemiseks. Sama kehtib väidete kohta, et teatud testid võivad ennustada mängija tõenäosust saada millekski või kellekski konkreetseks. Me võtame talentide tuvastamisel riske, mis nõuavad hoolikamat kaalumist.

Joonis 2. Talendi identifitseerimise riskimaatriks (kohandatud Baker jt, 2018).

Joonisel valgetes kastides olevad sportlased pole tavaliselt probleemiks; neid on lihtne tuvastada (kuigi riskid on endiselt olemas: näiteks oli Brasiilia pallivõlur Garrincha lapsepõlves väga nõrk, parem jalg sissepoole kõver, vasak väljapoole, üks jalg lühem kui teine). Need, kes asuvad helehallides kastides, kujutavad endast mõõdukat riski, kuna esindavad keskpärast sooritust (neist ei saa kunagi eksperdid, aga võivad potentsiaalikate mängijate koha ära võtta / nad on potentsiaalsed talendid, kuid nende praegune esituse tase pole piisav). Suurim risk on esindatud tumehallides kastides, kus sportlastel võib olla märkimisväärne potentsiaal, kuid neid ei kaasata, kuna nad pole antud hetkel erakordsed või nad võivad näida erakordsed praegu, kuid puudub potentsiaal pikemas perspektiivis. Ka see grupp kahandab potentsiaalselt talendikate võimalusi.

Talendi kontseptsiooni eetilisus

Siinkohal saab selgeks, et talent ja talent ID seisavad silmitsi märkimisväärsete kontseptuaalsete ja praktiliste probleemidega. Kuid miks me jätkame paljude teiste alaliitude jälgedes samade tavade järgimist? Miks me ikka ja jälle samade küsimuste juurde tagasi pöördume?

Praktiline näide talentide tuvastamise kohta minu treeneriaastatest Soome 1. liigas, Veikkausliigas. Kogesin olukorda, kus klubisse palgati talenditreener, kes koos paari teise treeneriga pidi otsustama, millised ~ 10 mängijat valitakse spetsiaalsesse talentide arendamise gruppi. Hoolimata sellest, et ühte mängijat peeti klubi mitme ülejäänud treeneri poolt üheks lootustandvamaks, pääses ta väga napilt valikusse. Probleem seisnes selles, et antud mängija oli just läbinud kasvuspurdi ja ta liikus väga kohmakalt, meenutades "Bambit". Ta ei näinud välja nagu talent. Lõpuks valiti see mängija siiski talentide arendamise gruppi ning temast sai hiljem selle grupi ainuke Veikkausliigas mänginud mängija.

Äsja kasvuspurdi läbinud mängijad võivad liikuda esialgu väga kohmakalt.

See on talentide tuvastamise puhul väga tavaline. Sellegipoolest tegeleme talendi määratlemisega ja teemandikaevandamisega, kuigi laste ja noorte sotsiaalne ebavõrdsus on jalgpallis jätkuvalt suurkes probleemiks. Näiteks võttes arvesse liikmetasusid, vanemate võimekust neid tasusid maksta ning lastele pakutava treeningu ja juhendamise kvaliteeti. Mitte kõigil lastel ja noorukitel pole võrdsed võimalused osaleda kvaliteetses treeningtegevuses ja saada oma arenguks tugev vundament. Niisiis, küsimus: kui eetiline on see, et hakkame talente tuvastama väga varakult, kui samal ajal teame, et talentide tuvastamine ei toimi soovitud efektiivsusega ja viib jalgpalli ebavõrdsuse suunas?

Talentidest potentsiaalini - puudest metsa

Me oleme kehvad eristamaks mängija hetketaset ja nende potentsiaali. Võtame näiteks kaks tüdrukut: esimene tuleb perest, mis julgustab positiivselt spordiga tegelemist. Ta saab kogeda erinevaid spordialasid, tal tekib suurem huvi jalgpalli vastu ning ta liitub klubiga, et oma hobiga tõsisemalt jätkata. Selles klubis on tal inspireeriv treener ja tema oskused paranevad kiiresti. Teises peres aga maadleb üksikema igapäevaeluga ega suuda tütrele pakkuda võimalusi spordiga tegelemiseks. Sporti tema peres positiivsena ei nähta ja vaatamata jalgpallihuvile peab neiu kõigi nende katsumuste keskel rabelema. Lõpuks õnnestub tal siiski liituda sama klubiga, millega liitus ka esimene tüdruk, kuid ta alustab oma teekonda teises võistkonnas, teise mitte-inspireeriva treeneri käe all. Nüüd võrreldakse tüdrukuid omavahel. Kummal neist on kõrgem hetketase ja kummal on suurem potentsiaal? Kuidas saaksimegi seda täpselt hinnata?

Siin tulevad kasuks antropoloog Tim Ingoldi ideed seoses inimeste õppimise ja kasvamisega. Oma raamatus "The Perception of the Environment: Essays on Livelihood, Dwelling, and Skill" tutvustab ta mõisteid "enskilment"(eestikeelne vaste võiks olla "oskustatus"? ehk oskuslikkuse omandamise protsess, mängija-keskkond süsteemis) ja "wayfinding" (teisisõnu "võimaluste leidmine").

Vastavalt Ingoldile viitab "oskustatus" õppimisele, mis on sarnane küttide ja korilaste omaga, kus õppimine on lahutamatu osa isiku tegevustest ja ümbritsevast. Omandatud teadmised ei ole selgesõnaline mällu salvestatud informatsioon, mida õpetaja edastab, vaid pigem järk-järgult kehaliselt süvenev ja tihedalt seotud tähelepanuga ümbruskonnale. Indiviidid õpivad end maailmale, näiteks jalgpallile, kohandama ja muutuvad selle osade suhtes vastuvõtlikumaks. Kaaslased nagu võistkond, vanemad või treener võivad selle kohanemise juures abiks olla.

Teisalt võib "võimaluste leidmist" võrrelda navigeerimisega läbi metsa, kus suundutakse kuhugi ja seda täpsete koordinaatideta. Rajal olles muudetakse vastavalt maastikule pidevalt suunda. Tee ei ole ette määratud; pigem tajutakse ja avastatakse seda teekonnal olles. Taas võivad kaaslased aidata ümbritsevat paremini tajuda ja suunda leida.

Mis seos on neil kontseptsioonidel talentide arendamisega? Jorg van der Breggen ja Jan Verbeek Hollandi jalgpalliliidust (lisaks paljudele teistele) soovitavad talentidele kasekendumise asemel suunata oma fookus potentsiaalile. Me arvame ekslikult, et talendikus on miski, mida suudame varakult tuvastada ja see ei muutu lapse kasvades, et talent on suhteliselt stabiilne omadus – mängijal kas on see või ei ole.

Potentsiaali leidub aga palju suuremas hulgas lastes. See võib olla peidus ja avalduda alles hilises noorukieas või isegi täiskasvanueas. Potentsiaalile mõtlemine seab suurema rõhu pigem keskkonna olemusele kui et ainult indiviidile. See on nagu metsa aluse ettevalmistamine, et noored taimed saaksid kasvada terveteks suurteks puudeks. See ei tähenda ainult parimatele istikutele keskendumist ning nende eest hoolitsemist. See lähenemine on mängija arengu seisukohalt terviklik ja ökoloogiline vaade. See perspektiiv rõhutab juhendamise ja treenimise kvaliteeti, aidates mentoritel olla lastele, noortele ning nende treeneritele abiks.

Potentsiaalile mõtlemine seab suurema rõhu pigem keskkonna olemusele kui et ainult indiviidile. Pilt: Valgesoo maastikukaitseala)

Siinkohal tahan rõhutada, et tervikliku ja ökoloogilise jalgpallikultuuri omaksvõtmine, mis keskendub keskkonna olemusele ja mängijate potentsiaalile, ei tähenda konkurentsivõime ja tipptaseme suunas püüdlemise välistamist. Vastupidi, tippude poole pürgimine ja Eesti jalgpalli edasiminek ühtivad igati selles osas välja toodud põhimõtetega.

Järeldus

Eeva Soivio jaoks pole surm enam hirmutav nähtus. Võib-olla ei peaks ka jalgpallijuhid kartma? On aeg kaotada vanad ideed, nagu talent ja talendi tuvastamine. Kuna suvepuhkused lõppevad ja uusi strateegiaid kavandatakse, peaksid Eesti jalgpalli juhtfiguurid asuma teekonnale, et enda mõtteid põhjalikult proovile panna ja seejärel oma lähenemisele sügavalt läbimõeldud küsimustega elu sisse puhuda.

Võibolla oleks abi järgmistest küsimustest:

• Mis rolli mängib Eesti Jalgpalli Liit ühiskonnas?

• Miks ja kuidas peaksime oma vaatenurka talentide ja talentide identifitseerimisel ümber kujundama?

• Millised tegurid aitavad kaasa mängijate oskuslikuks arenemisele?

• Kuidas saame edendada keskkondi, mis toetavad oskuslike jalgpallurite arvukuse kasvu?
  

Põhja-Soome metsadest, sooja südamega, tarkust ja mõistlikke küsimusi lootes!

Kontseptualiseerimine ja tekst: Jani Sarajärvi

Kontseptualiseerimine, pildid ja tõlge eesti keelde: Mario Hansi

*Mõned ümbersõnastatud tekstiosad pärinevad Sarajärvi 2021. aastal Suunnanmuutose jalgpalliblogi jaoks kirjutatud blogipostitusest “Potentsiaali eitamine ja muud talentide hävitamise viisid – mängijate arengu ja identifitseerimise ümberhindamise koht”.

** Jani Sarajärvi on Gambia koondise treener-analüütik ja Lissaboni ülikooli jalgpallitreeneri eriala doktorant.

Viited

[1] Baker J, Schorer J, Wattie N. Compromising Talent: Issues in Identifying and Selecting Talent in Sport. Quest. 2018;70(1):48-63.

[2] Bergkamp TLG, Niessen ASM, den Hartigh RJR, Frencken WGP, Meijer RR. Methodological Issues in Soccer Talent Identification Research. Sports Med. 2019;49(9):1317-1335.

[3] Johnston K, Baker J. Waste Reduction Strategies: Factors Affecting Talent Wastage and the Efficacy of Talent Selection in Sport. Front Psychol. 2020;10(2925).

[4] Pinder RA, Renshaw I, Davids K. The role of representative design in talent development: a comment on “Talent identification and promotion programmes of Olympic athletes.” J Sports Sci. 2013;31(8):803-806.

[5] Uehara L, Button C, Saunders J, Araújo D, Falcous M, Davids K. Malandragem and Ginga: Socio-cultural constraints on the development of expertise and skills in Brazilian football. Int J Sports Sci Coach. 2020;0(0):1-14.

[6] Sarmento H, Anguera MT, Pereira A, Araújo D. Talent Identification and Development in Male Football: A Systematic Review. Sports Med. 2018;48(4):907-931.

[7] Bailey R, Collins D. The Standard Model of Talent Development and Its Discontents. Kinesiol Rev. 2013;2(4):248-259.

[8] Webdale K, Baker J, Schorer J, Wattie N. Solving sport’s ‘relative age’ problem: a systematic review of proposed solutions. Int Rev Sport Exerc Psychol. 2020;13(1):187-204.

[9] van der Breggen J, Verbeek J. Building an Evidence Based Youth Football Development Programme. Vol 7.; 2020. Accessed April 20, 2022. https://www.youtube.com/watch?v=DVTXzN0fE0k

[10] Güllich A. Selection, de-selection and progression in German football talent promotion. Eur J Sport Sci. 2014;14(6):530-537.