Miks on kõik jalgpalliteooriad tõenäoliselt valed?
Updated: Jun 11
Kirjeldan sulle oma unenägu.
Vanamoodne hämar ballisaal, peenekoeliste nikerdustega tammepuidust pikk koosolekulaud selle keskel. Kuulajad on kogunenud laua ümber, et ammutada auväärt külalisesineja teadmisi. Minu vastas istub koosviibimise peategelane: Ekspert. Ta on riietunud väga esinduslikku ülikonda, kergelt habetunud, 60nendates härrasmees, väga rikkaliku eneseväljendusoskusega.
Vesteldakse enamasti jalgpallist. Lõpetuseks käib Ekspert välja 3 peamist küsimust, mis vajavad jalgpallimaailma paremaks muutmisel vastust (kahjuks olen need kolm küsimust unustanud). Kui härra Ekspert oli oma küsimused ette kandnud ning publiku jäägitust tähelepanust tuba lausa kõrvulukustavalt vaikseks muutunud, otsustan sekkuda.
"Te ei maininud neljandat küsimust" ütlen kõva häälega. Ülejäänud publik koos Eksperdiga puurivad mind teraselt, ruumis on suur ootusärevus. Kas tõesti võis Ekspert midagi unustada? Kuidas see võimalik on? Ainut tema teab ju õigeid küsimusi ja vastuseid!
Jätkan enesekindlalt: "Mis ASI on oskus"? (rõhk sõnal ASI, viidates oskusele kui objektile).
Kõik hakkavad ümber laua naerma. Tunnen kerget ebamugavust, aga jään endalegi üllatuseks küllaltki rahulikuks. Üks kuulajatest hõiskab naerupisarais: "Oskus! Oskus ei ole ju ASI!"
Võpatan ja uni lõppeb. Voodil lesides kerin oma mõtetes unenägu edasi-tagasi, püüdes mõista, mida see kõik võis tähenda? Mis ASI on oskus?
Aastal 2013 viis tuntud jalgpallikoolitaja Raymond Verheijen Eestis läbi oma esimese koolituse. Olin selleks hetkeks mõned aastad juba noortetreenerina töötanud, aga oma teadmistepagasi ja kogemuste poolest veel täitsa "roheline". Verheijen viib oma koolitusi läbi omapärasel viisil, kus osalejad on justkui võistkond, tema treener ja koolitusklass selle võistkonna riietusruum. Ja nagu võistkonnas ikka, kehtivad igas riietusruumis omad reeglid – mõnes järgitakse neid piinliku täpsusega, mõnes jällegi mitte.
Verheijeni koolitustel osaledes saab kiiresti selgeks, et tema poolt seatud latt (nagu talle endale meeldib öelda) on üsnagi kõrgel ja pidevalt tekib olukordi, kus üks või teine treener selle maha ajab või sootuks suure hooga alt läbi jookseb. Iga natukese aja tagant näidatakse sulle väga kriitilist peeglit, väljaselgitamaks, kui distsiplineeritud oled ja kui selge on su arusaam oma enda teooriatest.
On küllaltki ootamatu, kui ähmased on meie mõttetevahelised seosed ja kui vähe endale tähtsatest asjadest tegelikult teame. See ebameeldiv tühimik teadvuses ja vahest sellega kaasnev piinlikkuse tunne on mind 2013 aastast saati motiveerinud uurima ja mudeldama jalgpalli teoreetilisel tasandil, mis annaks erinevatele jalgpalliküsimustele võimalikult objektiivseid vastuseid.
Jalgpalli kirjeldamine läbi tegevuste
Filosoofias on erinevaid kontseptsioone, mis käsitlevad inimtegevust. Tegevusteooria kohaselt tähedab "tegevus" (inglise k. "action") eesmärgipärast tegutsemist, mis juhindub isiku kavatsusest [1].
Aastal 2004 andis Jan Tamboer koostöös Raymond Verhaijeni ja Bert Van Lingeniga välja raamatu "Jalgpalliteooria" (Football Theory: An Action Theoretical Viewpoint on the Game of Football) , mis kirjeldab jalgpalli läbi tegevusteooria perspektiivi. Sama raamat võeti aluseks Hollandi jalgpalliliidu (KNVB) koolituste sisu loomisel ja on hiljem mõjutanud paljude alaliitude koolitussüsteeme üle maailma.
Valik mõtestada jalgpalli läbi tegevusteooria ei olnud autorite sõnul juhuslik, sest tegusõnad aitavad selgesti kirjeldada väljakul toimuvat ning selline jalgpallitegevuste keel hõlpsustab hästi struktureeritud ja selgeid jalgpalliteemalisi vestlusi treenerite ja mängijate vahel.
Verheijeni rakendatava jalgpalliteooria kohaselt tuleks mängus toimuvat käsitleda alati esmalt võistkonna ja alles seejärel indiviidi tasandil. Seda seetõttu, et mängu karakteristikast ja reeglitest tulenevalt on jalgpall võistkondlik sportmäng, kus eesmärgiks lüüa mängu lõpuks vähemalt üks värava rohkem kui vastased ehk "võitmine". Ja mäng võidetakse kollektiivselt.
Võitmine on mängu peamine kavatsus, millest peaksid kõikide mängus osalevate mängijate tegevused juhinduma. Väited "võitmine pole tähtis" ja et "laste jalgpallis on mängu peamiseks eesmärgiks lõbu" võivad Verheijeni sõnul olla eksitavad, sest kui mängu eesmärgiks on midagi muud peale võitmise, siis ei mängita jalgpalli vaid tegeletakse jalgpallisarnase tegevusega.
Siinkohal ei maksaks sassi ajada võidutahet ja võidu tähtsust. Kõik mängijad peaksid mängides tahtma võita. Küll aga võib võidu tähtsus vastavalt mängu tasemele varieeruda, sest võitude ja kaotustega kaasnevad sotsiaal-majanduslikud hüved võivad suuresti erineda. Ehk siis, sarnaselt malemängule, ei tohiks jalgpalli eesmärk muutuda olenemata mängija vanusest ja tasemest.
Mängu peamise eesmärgi saavutamiseks tuleb mängijatel sooritada erinevaid jalgpallitegevusi nagu "söötmine", "avanemine", "löömine", aga ka "pressimine", "julgestamine" jne. Kõik need tegevused jaotuvad oma peamise võistkondliku kavatsuse järgi ründamiseks (värava löömiseks) ja kaitsmiseks (värava vältimiseks).
Kontekst loeb
”Sprintida” ehk kõigest jõust kiiresti joosta (ÕS, 2009) on võimalik nii jooksurajal, pargis, koduhoovis või isegi maja katusel. "Sprintimine" kui jooksmise vorm on baastegevus, mis ilma kontekstita ei oma muud suuremat eesmärki peale kiiremini edasiliikumise [2].
Keskkond | Tegevusteooria | |
Avanemine | Kõik jalgpallile omased tunnusjooned on olemas | Jalgpallitegevus |
Sprintimine | Üks või rohkem jalgpallile omaseid tunnusjooni on puudu | Baastegevus |
Põlve tõstmine | Ei toimu oma keskkonnaga koostoimimisel | Liigutus |
Seevastu on ”avanemine” jalgpallitegevus, mida saab sooritada ainult jalgpalli kontekstis ja kindlate tunnusjoonte olemasolul (mängijad, pall, väljak, väravad/suund ja jalgpallireeglid). Näiteks ilma jalgpallikontekstita mängijad ei treeni avanemist, vaid avanemisele sarnast tegevust või lihtsalt kiiremini jooksmist. "Sprintimine" võib olla baastegevuse tasandil üks osa "avanemisest", aga "sprintimine" ei saa olla samatähenduslik "avanemisega", sest avanemine kui jalgpallitegevus hõlmab endas palju rohkemat kui lihtsalt kiiresti jooksmist.
Vahepala
Oskuse ülekanne ühest keskkonnast teise on spordimaailmas pikaajaline arutelu. Selle diskussiooni keskmes on küsimus, kas konkreetses kontekstis omandatud oskusi (näiteks kergejõustik) saab tõhusalt üle kanda ja rakendada teises (näiteks jalgpall).
Oskuste ülekantavust liigitatakse sageli kahte kategooriasse: lähedane ülekanne ja kauge ülekanne [3]. Lähedane ülekanne viitab oskuste rakendamisele kontekstis, mis on väga sarnane oskuse omandamise algupärasele keskkonnale, samas kui kauge ülekanne hõlmab oskuste rakendamist situatsioonis, mis on oluliselt erinev.
Oskused, mis on tihedalt seotud spetsiifiliste taju- ja mootorprotsessidega antud kontekstis, ei pruugi tõhusalt üle kanduda. Näiteks ei pruugi sprinteri väga spetsiifiline ja suletud liikumisoskus leida otsest rakendust jalgpalli mitmesuunalises ja paljusid otsuseid nõudvas keskkonnas. Samas võivad "sprintimise" ja "avanemise" korral baaskomponendid, nagu plahvatuslikkus või reaktsiooniaeg, mingil määral üle kanduda.
Siinkohal tuleb märkida, et oskuse ülekantavus pole binaarne (jah/ei) vaid oluliselt keerukam. Kuigi sprinditrenniga võib kaasneda jalgpallis rakendatav ja vastupidi, siis ootus, et oskuse ülekantavus on suur, ei ole kontekstist tulenevate erinevuste tõttu realistlik.
Jalgpallitegevuste tunnusjooned
Raymond Verheijeni teooria kohaselt koosneb jalgpallitegevus kolmest teineteisest eristatavast ent mitte eraldatavast komponendist, mis kronoloogiliselt järjestuvad nii:
I. kommunikeerimine (info vahetamine)
II. otsustamine
III. sooritamine
Kommunikeerimine on see, kuidas mängija saab (tajub) ja edastab informatsiooni teiste mängijate ja keskkonnaga. Treenerid loovad võistkonnale taktikalise raamistiku, mis aitab samas võistkonnas mängivatel mängijatel olukordi sarnaselt tajuda ning toimida ühisel "lainepikkusel". Mida rohkem on võistkonnasiseselt mängusituatsioonide erinevaid tõlgendusi, seda suurem on tõenäosus, et teineteise kavatsustest ei saada aru ja võistkondlikud tegevused on vähem efektiivsed.
Mängija mängulugemine aitab tal valida vastavalt saadud informatsioonile ja eesmärgile sobiva tegevuse ning milliselt positsioonilt, ajastuse, suuna ja kiirusega see tegevus sooritada. Kuna jalgpallimängus ajab üks tegevus teist taga, siis üldjuhul pikemaks mõtisklemiseks aega ei jagu ja otsustamine peab toimuma ilma suurema teadlikkuseta.
"Ma ei mõtle ega visualiseeri ühtegi tegevust ette. Ma tegutsen olukorrapõhiselt. Instinkt. " - Lionel Messi
Lõpuks püüab mängija soovitud positsioonilt, ajastuse, suuna ja kiirusega oma otsuse sooritada. Jalgpallis kasutab mängija selleks oma jalgpallitehnikat, mis võib olenevalt sooritajast paljuski erineda (arutlesin selle üle ka jalgpalluri jooksutehnikat käsitlevas postituses).
Kaosest saab kord
Verheijen suudab kirjeldada keerulisi kognitiivseid ja füsioloogilisi teadmisi jalgpalli keeles, võttes lähtepunktiks just mängu tunnusjooned. Selline lähenemine tõstab tõenäosust, et kogutud teadmised on treenerite ja teiste jalgpallifunktsionääride jaoks rakendatavad ja praktilised.
Tema teooriad on üldjuhul teaduspõhised või tuginevad tingimuspõhistel loogikatel ("kui see, siis see" inglise k. "if this, then that" ). Tema ideed loovad selge ja loogilise raamistiku jalgpalli mõtestamiseks ja õpetamiseks ning need võimaldavad analüüsida ja hinnata jalgpallitegevusi metoodilise järjepidevusega. Verheijeni enda sõnade kohaselt püüab ta jalgpallihariduse muuta nii objektiivseks kui võimalik.
Kuid see eeldus on problemaatiline, sest jalgpalli ei saa piirata ühe teooria või perspektiivi raamesse. Jalgpalli saab uurida ja analüüsida erinevatest vaatenurkadest nagu psühholoogia, sotsioloogia, antropoloogia, filosoofia jne. Iga vaatenurk toob esile erinevaid aspekte jalgpallist ning loob oma objektiivsuse.
Samuti on Verheijeni teooriad tihtilugu ülelihtsustused väga kompleksest reaalsusest, kus inimene ise on väga keeruline nähtus ja meie teadus ei ole endiselt konsensusel, kuidas inimese aju päriselt toimib [4]. Inimesed on ütlemata kompleksed ja seotud süsteemidega, mis on omakorda ütlemata kompleksed. Oleme teadaolevalt üks keerukamaid nähtusi kogu universumis ja suure tõenäosusega ei saa kunagi täpselt teada, mis või kes me oleme [5]. Seetõttu on inimese (jalgpalli) õppimine küll julge ja huvitav ent ka lõputu ja lootusetu pealehakkamine.
Jalgpalluri otsustamise protsess (põhineb R.Verheijeni kirjeldustel)
Ja korrast saab taas kaos
Suure tõenäosusega on mõnekümne aasta pärast paljud meile praegu teadaolevad faktid kas aegunud või ümberlükatud (aitäh AI, kvantarvuti ja inimmõistus). Samas on need tõesed ja vähemtõesed faktid kui tööriistad maailmas toimimseks ja ka halb tööriist võib olla abimeheks selle kasutajale. Kuna maailm on täis kaootilisust, siis kognitiivse arenguteooria looja Jean Piaget sõnul on mõistlik mängida vähemalt ühte selgete reeglitega elumängu kui et mitte ühtegi neist (ja valida on must-miljon erineva mängu vahel). Iga valitud mudel või teooria aitab toime tulla selle maailma keerukusega, luues kaosesse mingisugustki korda.
Mõtteraamistiku puudumisel oled sa korralageduse kontrollimatus keerises. Kui sul aga on olemas raamistik (kord), millest sa igasuguse kompromisside ja muutusteta kinni hoiad, siis viib see sind lõpuks totalitaarsuseni (raamistik muutub sinu identiteediks ja ideoloogiaks).
Taoism õpetab, et maailm ja elu on alati pidevas muutumises, ning selle muutumise mõistmine ja sellega kaasa minemine on elu põhieesmärk. Olemine (inglise k. "Being") tähendab seega olla pidevalt teekonnal, kus kaos ja kord eksisteerivad kooskõlas ning pidev muutumine on selle teekonna oluline osa. Inimesed loovad enda jaoks kontseptsioone, mudeleid ja maailmavaateid – need on nagu kaardid, mida kasutame, et navigeerida oma eluteel. Siiski on oluline meeles pidada, et need kaardid ei ole identsed reaalse territooriumiga [6]. Elu on pidevalt muutuv ja avatud ning seetõttu on tark olla ka ise avatud ja kohanemisvõimeline, leides tasakaalu kaose ja korra vahel.
See filosoofiline mõtteviis võib olla äärmiselt väärtuslik ka jalgpalli õpetamisel, kuna see aitab treeneritel mõista mängu dünaamikat ja olla avatud erinevatele vaatenurkadele ning pidevale muutumisele, mis on jalgpalli ja elu olemuseks. "Olemine" tähendab alati teekonnal olemist, kus inimesed saavad õppida ja kasvada, mõistes, et kaardid, mida kasutame, ei ole kunagi täielikult reaalsusega samastuvad.
Kas oskus on siis ASI? Teaduslikust vaatepunktist käsitleme maailma objektiivselt ja objektifitseerides, nii nagu me elaksime muutumatute ja üksteisest eraldiseisvalt vaadeldavate ning mõõdetavate objektide maailmas. Aga me ei käitu nii. Paradoksaalselt omistame erinevatele nähtustele teadusele arusaamatut väärtust, käitume erinevates situatsioonides mõistetamatult irratsionaalselt ja loome oma "olemisele" mitte-nihhilistliku tähendust.
Mis ASI on oskus?
Ma ausalt ei tea, aga uurime edasi!
Viited:
[1] Honderich, Ted (2005). "Action". The Oxford Companion to Philosophy. Oxford University Press
[2] Danto, A. C. (1979). Basic Actions and Basic Concepts. The Review of Metaphysics, 32(3), 471–485. http://www.jstor.org/stable/20127224
[3] Kassai, R., Futo, J., Demetrovics, Z., & Takacs, Z. K. (2019). A meta-analysis of the experimental evidence on the near- and far-transfer effects among children’s executive function skills.Psychological Bulletin, 145(2), 165–188. https://doi.org/10.1037/bul0000180
* Postituses kirjeldatud "Raymond Verheijeni teooriad" on minu tõlgendus tema erinevatest raamatutest ning koolitustest saadud informatsioonist ** R.Verheijeni tegemiste kohta saad rohkem infot: https://www.fcevolution.com/
Comentarios