Suletud ustega kindlus: kastis kaitsmine ja kuidas seda organiseerida
Praegusel ajal on kaitsega seotud küsimused elulise tähtsusega – nii ilmas laiemalt, aga ka konkreetselt jalgpallis. Eriti väikesed riigid peavad väliste rünnakute eest uksi kinni hoidma. Ka selle kõige viimase ukse. Jalgpallis asub viimane uks trahvikastis, kuhu küll vastasvõistkonna ründajad koos palliga ei peaks sattuma, aga paratamatult seda vahel juhtub. See postitus räägib kastis kaitsmisest, mis nõuab kangelaslikku mõttelaadi ning mida tuleb organiseerida ja oskuslikult õpetada.
Pallid lendavad kasti, meeskond on surve all, värav ripub õhus ja rahvas ootab, et kaitsemängijad alistuksid. Nendel hetkedel vajame mängijaid, kes suudavad end hästi positsioneerida ja palli kindlalt karistusalast klaarida. Eelnevad tegevused kuuluvad kontseptsiooni, mida jalgpallis kutsume "kastis kaitsmiseks" (inglise k. "box defending"). See hõlmab oma karistusalasse langemist, kaitsmist erinevat tüüpi rünnakutegevuste vastu ning lõpetuseks löögivõimaluste katmist ja löökide blokeerimist.
Mõtteviis: tuleb mõista kastis kaitsmise olulisust
Mängu otsustavamad hetked leiavad aset konkreetsetes väravalöömise ja -kaitsmise olukordades jalgpalliväljaku karistusalas. Just siis otsustatakse võitjad ja kaotajad. Kuid kas sinu jalgpallikeskkonnas hinnatakse kastis kaitsmist? Kas näed meedias sageli pealkirju, kus kirjas, et "mängija x on kastis kaitsmise spetsialist" või "meeskond x on väga tugev oma kastis kaitsmisel"? Võib-olla sa pole selliseid pealkirju näinud, sest tavaliselt ei saa jalgpallihuvilised veel päris hästi aru kastis kaitsmise olulisusest ega hinda mängijaid (või gruppi mängijaid), kes suudavad oma värava all seda edukalt teha.
Näiteks: kas sinu võistkonna mängijad päriselt hindavad vastaste löögivõimaluste katmist ning eriti nende löökide blokeerimist? Kas nad on valmis ennastsalgavalt keha palli ette seadma ja valusad löögid vastu võtma? Kus on sinu keskkonna Buffonid, Chiellinid, Bonuccid või Barzaglid?
Esimene samm on mõista kastis kaitsmise tähtsust. Kuigi jalgpallimäng on omandanud glamuurse, kauni ja puhta maine, ei kaota kastis kaitsmise kontseptsioon tänapäeval oma olulisust. Mängijad ja meeskonnad, kes on valmis tegema kõik võitmiseks vajaliku, on tähtsamad kui kunagi varem. Lausa eluliselt tähtsad. Ja nii on tähtsad ka treenerid, kes suudavad neid oskusi õpetada. Seega asume asja kallale!
Oma karistusalasse langemine
Jalgpall on komplekssüsteem, mis tähendab, et kõik asjad on omavahel seotud. Nii on ka kastis kaitsmine seotud varasemate mängusituatsioonidega. Kastis kaitsmisele eelneb karistusalasse langemine, mis peaks toimuma organiseeritult. Selge vastutuse jaotus on sellises olukorras oluline, kuna kasti langemist saab sooritada mitmel erineval viisil. Oluline on tagada, et õiged mängijad täidaksid õigeid ülesandeid.
Võistkond peab kastis kaitsmise ajal seisma silmitsi erinevate tsenderduste ja ääretsoonidest kasti suunas tulevate rünnakutegevustega. Sellistel puhkudel peaksid meeskonna parimad kaitsemängijad kaitsma väravaesist, kuna see on ala, kust lüüakse suurem osa väravaid.
Et kontrollida ruumi nii kaitseliini ees kui ka taga, peaks kasti langemine toimuma ühiselt koos. Keskkaitsjate jaoks on äärmiselt oluline säilitada oma positsioon väljakul keskosas, eriti kõige ohtlikumates tsoonides, nii tihti kui võimalik. Kuid kasti langedes kipuvad nad väljaku tsentrist eemale triivima: kas siis vastasele järgnedes või jäädes lihtsalt palli vaatama (video 1).
Video 1. Kasti langemine ei ole sooritatud ühiselt või keskkaitsjate liikumine ei ole suunatud väljaku tsentri poole.
Et ründajad ei saaks lihtsasti kaitsjate selja taha vabasse ruumi joosta, peab liini langemine toimuma koos ja hästi ajastatult. Kaitseliin peaks olema sirge ja säilitama kõrgust, vähendades niimoodi aktiivset mänguruumi enda ees. Kaitsjate keha kehaasend on spetsiifiline, liikuv ja osav, nii et nad on võimelised kaitsma ruume enda ees kui ka taga. Vältimaks sööte väravavahi ja kaitseliini vahele, peaksid mängijad liinis sarnaselt mänguolukorda lugema ja olema valmis õigel hetkel langema (video 2).
Video 2. Kaitseliin liigub ühtselt, kontrollides ruume liini ees ja taga. Keskkaitsjate liikumine on suunatud väljaku tsentri poole.
Kastis kaitsmine
Kaitsev võistkond on kasti langenud. Et sellises situatsioonis hästi toimida, on vajalikud mitmed erinevad oskused. Enamik neist on seotud tsenderduste kaitsmise ja äärelt sissetulnud rünnakutegevustega.
Tsenderduste kaitsmine
Tsenderduste puhul peab võistkond kaitsma kõige olulisemaid ruume hästi koordineeritud jalgpallitegevusega. Ainult mängijate markeerimisele keskendumine ei ole õige viis kastis kaitsmiseks. Seda põhjusel, et kui kaitsmisel taanduda ainult vastasmängija markeerimisele, võidakse kaitsjad kergesti kõige olulisemast tsoonist värava alt välja meelitada.
Video 3. Mängijatele orienteeritud kaitsjad veetakse väljaku tsentrist välja.
Kaitsjad peavad kaitsma õigeid ruume ja loomulikult kontrollima nendes ruumides ka vastaseid. Vastaseid kontrollides (mitte markeerides) ning oma keha ja kätega nende liikumist segades raskendavad kaitsjad ründajatel nii ruumi leidmist kui ka pealelöögi sooritamist. Seega ei tähenda esmalt ruumile orienteeritud kastis kaitsmine seda, et vastased jäetakse vabaks (video 4).
Video 4. Kaitsjad liiguvad ja jäävad keskele, segades seal vastaste ründajaid.
Loomulikult ei kaitse kaitseliin kastis üksi. Väravavaht ja teised väljakumängijad (kõige sagedamini poolkaitsjad) peaksid samuti end sellistes olukordades oskuslikult positsioneerima ja tegutsema. Väravavahi jaoks on oluline enne tsenderduse löögihetke mõista, mis värava ees toimub ja kuhu on üldse potentsiaalselt võimalik pall tsenderdada. Selle informatsiooni põhjal kohandab väravavaht oma positsiooni.
Poolkaitsjad peaksid moodustama "teise liini" kaitseliini ette, kaitstes nii kaitsemängijate ees olevat ruumi. Kui üks keskkaitsja on mingil põhjusel ikkagi oma positsioonilt ära liikunud, peaks keegi poolkaitsjatest tema positsiooni üle võtma – taaskord on kõige olulisem kaitsta väljaku tsentrit. (video 5).
Video 5. Väravavaht otsib informatsiooni ja positsioneerib siis ennast vastavalt, poolkaitsjad liiguvad kaitseliini ette ja üks poolkaitsjatest võtab üle keskkaitsja positsiooni.
Kui lõpuks juba tsenderdatakse, vajavad kaitsjad palli kastist klaarimiseks spetsiaalseid oskusi. Pall klaaritakse enamasti jalgade või peaga. Kuna olukorrad võivad toimuda väga kiiresti ja olla küllaltki keerulised lahendada, siis oskus kõikvõimalike erinevate stsenaariumite korral palli klaarida on ülimalt oluline. (video 6).
Video 6. Erinevad palli klaarimise näited.
Rünnakud äärtelt
Äärelt sissetulevate rünnakute puhul (inglise k. "lateral penetration") on väravavahi ja väljakumängijate eesmärk katta võimalikult suur osa värava esisest, säilitades seejuures võimalikult palju kompaktsust.
Esmane eesmärk on vältida vastaste sööte värava esist katva kaitsebloki sisse. Söödud värava ette ei tohiks olla võimalikud. Seda saab teha läbi "kaitsjate kolmnurga", kus väravavaht ja esimene keskkaitsja positsioneerivad end esimese posti juurde, sulgedes niimoodi "vahemiku" (inglise k. "gate"). Põhimõtteliselt tähendab see seda, et ära lase ühtegi söötu mängida väravavahi ja esimese keskkaitsja vahelt. See "vahemik" peaks olema kitsas, kuid samas ei tohi keskkaitsja positsioneerida ennast ka liiga väravavahi lähedusse. Osavamad kaitsjad suudavad enda ja väravavahi vahelise "vahemiku" hoida laiemana kui teised.
Kui sööduvõimalus värava eest läbi on suletud, liigume tagasi mängijate markeerimise vs ruumi orientatsiooni juurde. Kuna ühtegi palli ei tohiks saada nüüd mängida värava ette, ei pea teine keskkaitsja võimalikele ründajatele järgnedes liikuma värava lähedale, vaid võib hakata looma "kaitsjate kolmnurga" ühte nurkadest. Tal on võimalus end esimesest keskkaitsjast kõrgemale positsioneerida, muutes niimoodi ohtliku ruumi katvuse suuremaks.
Seejärel peab kaugem äärekaitsja kaitsma ruumi tagumises postis. Lisaks peab äärekaitsja mõistma vastaste liikumist, sest vahel on ta vastastest tulenevalt sunnitud oma esialgselt positsioonilt lahkuma. "Kaitsjate kolmnurga" loomisega saab meeskond kaitsta suuremat ala värava ees, muutes vastastele söötmise ja löökide sooritamise raskemaks (video 7).
Video 7. kaitsjate kolmnurk
Löögivõimaluste katmine
Isegi kui kaitsev võistkond on oma tegutsemises osav, jõuavad vastased mõnikord ikkagi löögile. Siis peaks võistkond juba konkreetselt oma väravat kaitsma – seda jällegi oskuslikult. Värava kaitsmine hõlmab löögivõimaluste katmist ja löökide blokeerimist. Siin on taaskord võimalik läheneda asjale mitme erineva nurga alt, kuid alati jääb kolm olulist sammu:
1. löögipositsioon
2. katmine
3. blokeerimine
Löögipositsioon mängib väravalöömise ja kaitsmise puhul väga olulist rolli. Mida lähemale väravale ja karistusala keskpunktile saab löögi sooritada, seda suurem on tõenäosus, et löök realiseerub väravana. Seetõttu olen postituse varasemates osades keskendunud kõige ohtlikumatelt positsioonidelt löökide takistamisele.
Löögivõimaluste katmine viitab suurele hulgale mängijatele palli ja värava vahel ning sellega kaetud löögisuundadele. Lai ent kompaktne katvus takistab tõhusalt palli väravani jõudmist. Löögi blokeerimine tähendab mängijat või mängijaid, kes võivad juba sooritatud löögi blokeerida.
Löögivõimaluste katmise osas on oluline tähele panna, et väravavaht ja väljakumängijad peavad värava kaitsmise olukorras tegutsema dünaamiliselt, kattes võimalikult paljud löögisuunad ent vältides sama suuna katmist (video 8). See on väga oluline ja jäetakse sageli tähelepanuta. Tõhustamaks omavahelisi koordineeritud tegevusi, peaksid väravavaht ja kaitsjad selliseid olukordi koos treenima.
Video 8. Näited dünaamilisest löögivõimaluste katmisest.
Üks löögivõimaluste katmise põhimõte on, et kaitsjad katavad väravavahi tegevusala vähendamiseks värava nurgad. Seejuures peavad kaitsjad tegema endast kõik oleneva, et vastane ei saaks palli lüüa neist mööda värava nurkadesse, mida nad parasjagu katavad.
Löökide blokeerimine
See on kastis kaitsmise osa, mis näitab kaitsjate tegelikku olemust. Löökide blokeerimine nõuab suhtumist, kus tahe lööke blokeerida on suurem valuhirmust. Kartlik mängija pöörab selja, kartmatu mängija võtab löögi otse vastu.
Blokeerimise puhul löök takistatakse ja pall põrkub eemale, vähendades sellega vahetut ohtu väravale. Blokeerimisel on oluline tegevuste ajastamine ning jalgade ja keha sobiv kasutamine. Jalad peaksid üldiselt olema küllaltki koos, et pall ei läheks jalgade vahelt läbi. Väravavahi jaoks on eriti rasked löögid jalgade vahelt (video 9). Seetõttu oli üheks läbi aegade parimaks väravavahiks tunnistatud Gianlugi Buffoni kiire ja sageli korduv nõue lööki blokeerivale kaitsjale: "jalad kokku!" (inglise k "close your legs!") Lisaks ei tohiks lööki blokeerivad kaitsjad olukorda "üle mängida", mis tähendab, et nad liiguvad liiga suurel kiirusel situatsiooni ja lubavad vastase löögile enda selja tagant.
Video 9. Ära lase palli lüüa enda jalge vahelt või selja tagant.
Kui kaitsja on täiesti kindel, et ta suudab löögi blokeerida, siis võib ta jala välja sirutada või ennast palli ette libistada. Ründajale lähedale jõudes saab löögi blokeerimist sooritada sarnaselt väravavahi 1v1 tõrjumisega, kus üks põlv on maapinna lähedale langetatud. Keha peaks katma võimalikult suure osa väravast ja sageli on selleks parim viis rindkere palli poole pöörata. Kokkuvõttes on löögi blokeerimiseks palju erinevaid viise, seega peaksid mängijad olema selles oskuses (nagu kõigis oskustes) väga kohanemisvõimelised (video 10).
Video 10. Löökide blokeerimine on väga mitme-dimensiooniline oskus.
Lööki blokeeriv mängija peaks säilitama liikumisvõimaluse ja olema valmis muutma oma tegevust juhuks, kui palli lööja otsustab hoopis sooritada löögipette. Samuti on kaitsja jaoks oluline otsustada, kas liikuda löögi blokeerimiseks löögitrajektoorile või on ta võimeline löögi takistamiseks liikuma otse lööja peale. Kui lööki ei õnnestu blokeerida, saab löögil olevat mängijat segada küljelt või selja tagant, kasutades selleks oskuslikult oma käsi ja sobivat jõudu. On tõestatud ja loogiline, et löögil oleva mängija segamine vähendab löögi väravaks realiseerimise tõenäosust.
Järeldus
Rúben Dias Manchester Cityst on üks tänapäeva kaitsjatest, kes on väga hea kastis kaitsmises. Aastatel 2000-2010 oli sarnaseks mängijaks Nemanja Vidić, kelle parimad aastad möödusid Manchester Unitedis. Samuti tegi vastaste jaoks väravalöömise väga keeruliseks juba eelnevalt mainitud Juventuse kurikuulus kaitseliin (Buffon, Bonucci, Chiellini, Barzagli). Osavad ning kartmatud! Neid oskusi on endiselt vaja ning neid ei saa ega tohi unustada. Ja samal ajal saab täiustada kastis kaitsmisega seotud strateegiaid, liikudes eemale vanamoodsast puhtalt mees-meest markeerimisest. Tänapäeva kiiresti arenevas jalgpallis on siin võimalik tekitada endale teistega võrreldes korralik konkurentsieelis.
Kastis kaitsmise arengute üle mõtisklemine viib meid üliolulise punktini. Kuigi peamine eesmärk on hoida valitud strateegia testimata, peab lähenemine kohanema kaasaegse jalgpalli pidevalt muutuva dünaamikaga. See ei tähenda ainult unistamist mitte kunagi proovile pantavatest kaitsestrateegiatest; see on valmisolek vältimatuteks rünnakuteks. Nendel hetkedel peab kaitse eetos olema resoluutne: „See uks on suletud! Selle sepistasid kangelaslikud ja osavad inimesed ning nad hoiavad seda kindlalt kuni viimase vileni". Eelnev väide hõlmab endas kasti kaitsmise vaimu – ajaloolise tarkuse ja kaasaegse taktika segu, mis tagab, et isegi mängu arenedes jääb viimane liin kaitses järeleandmatuks.
Tekst ja videod: Jani Sarajärvi
Visuaal ja tõlge eesti keelde: Mario Hansi
*Jani Sarajärvi on Gambia koondise treener-analüütik ja Lissaboni ülikooli jalgpallitreeneri eriala doktorant.