Vive la révolution! Kas treenerikeskse lähenemise aeg on läbi? (osa 1)
Updated: May 6
Iga tõde läbib kolm staadiumi.
Esmalt peetakse seda naeruväärseks,
teiseks kohtab see vihast vastupanu
ja kolmandaks peetakse seda iseenesestmõistetavaks.
-
Arthur Schopenhauer
Viimaste andmete kohaselt harrastab jalgpalli u. 265 miljonit inimest, nendest 123 694 professionaalsel tasemel [1]. See tähendab, et iga 1000 harrastaja kohta on ainult 0,5 elukutselist mängijat. Et jõuda jalgpalli kõige säravamatele areenidele, on vaja läbida väga tihe konkurentsikadalipp.
Lisaks on kaasaegne jalgpall muutumas aina intensiivsemaks (rohkem jalgpallitegevusi minutis) ja veapiir aina väiksemaks (veel paremad jalgpallitegevused). Toime tuleb tulla järjest suuremate nõudmistega ja treenerid murravad pidevalt pead, kuidas kaasa aidata mängijate arengule nii, et nad suudaksid selles ülimalt dünaamilises ja kiireloomulises keskkonnas vastavalt olukorrale loovalt mõelda ning kiirelt tegutseda.
Kas kätte on jõudnud aeg, kus tänapäeva jalgpall rõhutab vajadust paradigma muutuseks – eemale eelnevalt domineerinud traditsioonilisest treenerikesksest lähenemisviisist ja rohkem isereguleeruvate mängijate suunas?
Tajumine
Võistkonnad on võimelised kaitsma äärmuslikult kompaktselt, takistades ühtse kaitseblokina vastaste edenemist oma värava suunas[2]. Samas on mängijad suutelised avaldama survet ka väljaku kõrgemates osades, vastaseid hagija kombel taga ajades ning eksima sundides.
Mida kõrgem on tase, seda vähem on mängijatel ruumi ja aega ning väga kiiresti tuleb kohaneda uute olukordadega. Nende nõudmistega toimetulemiseks peavad mängijad lisaks heale kiirusele ja tehnikale omama ka kõrgetasemelisi taju- ja kognitiivseid võimeid nagu tähelepanu, ennetamine, otsustamine või probleemide lahendamine.
Nii on tajumise roll jalgpallis midagi palju enamat kui lihtsalt vaatlus. See on kognitiivne protsess, mis toetab mängija iga otsust ja tegevust väljakul. Tajumise nüansside mõistmine on ülioluline tõhusate treeningstrateegiate kujundamisel, mis võimaldavad mängijatel kõrge surve all tegutsedes olla edukad.
Tajumine (lad. k. perceptiō "koguma, vastu võtma") on keskkonnast informatsiooni omandamise, (tõlgendamise) ja kasutamise protsess [3]. Mängijate võimekus tajuda võimaldab neil mängus ära tunda asjakohaseid vihjeid palli, vastaste või võistkonnakaaslaste positsiooni, ajastuse, suuna ja kiiruse kohta.
On erinevaid mudeleid, mis püüavad selgitada, kuidas taju toimib ning millised tegurid seda mõjutavad. Kõige olulisemad teooriad ja seletused taju kui protsessi kohta võib jagada vastavalt info liikumise suunale kahte põhirühma: "ülevalt-alla" ja "alt-üles".
"Ülevalt-alla" kaudne tajumudel
Briti psühholoogi Richard Gregory välja pakutud kaudse tajumudeli [4] kohaselt ei taju me maailma sellisena, nagu see on, vaid sellisena nagu me seda eeldame olevat, seejuures tuginedes oma eelnevatele teadmistele, uskumustele ja ootustele.
Näiteks kui näeme joonist kuubikust, siis tajume seda kolmemõõtmelise objektina, kuigi sensoorne sisend on vaid kahemõõtmeline kujutis. Seda seetõttu, et meie aju kasutab kuubiku sügavuse ja kuju järeldamiseks oma eelteadmisi geomeetriast ja perspektiivist. [5,6]
Või kui näeme optilist illusiooni nagu Mülleri-Lyeri illusioon, kus kaks võrdse pikkusega joont näivad olevat erineva pikkusega nende tippudes olevate nooleotste tõttu, tajume neid erinevalt, kuna meie aju kasutab juba meile teadaolevaid vihjeid joonte kauguse ja pikkuse määramiseks [7].
Lisaks väidab Greogory, et meie käsutuses olev teave ei ole alati usaldusväärne ega piisav. Seetõttu on seda võimalik muuta ja täiustada, uuendades meie aju salvestatud teavet läbi õppimise, tagasiside või juhendamise. Näiteks saavad mängijad enne sooritust treenerilt uusi teadmisi (teooria), pärast mida on mängijate ülesanne pöörata see sama teave paremaks soorituseks praktikas. Sarnane loogika on endiselt domineeriv ka meie haridussüsteemis üldisemalt.
Kaudse tajuteooria juured ulatuvad René Descartes'i dualistliku vaateni inimesele, kus keha ja vaim on eraldiseisvad entiteedid. Vaimu saab võrrelda arvutiga, mis töötleb informatsiooni ja teeb otsuseid, misjärel keha täidab neid otsuseid nagu masin.
"Alt-üles" otsene tajumudel (J.J. Gibson)
Vastupidiselt kaudsele tajumisele, väidab Ameerika psühholoog James J. Gibsoni otsese tajumise mudel [8], et taju on keskkonnast teabe otsese ja vahetu kogumise protsess, ilma et oleks vaja eelteadmisi, ootusi või hüpoteese. Me tajume maailma sellisena, nagu see on, mitte sellisena, nagu me seda eeldame olevat, lähtudes keskkonna muutumatutest ja tähenduslikest omadustest, mis on meie tegevuse jaoks olulised. Siiski ei välista otsene tajumudel, et tajumine hõlmab teatud määral ka abstraktsiooni ning et me vajame mõningaid "ülevalt-alla" suunatud tegureid nagu kavatsus.
Otsese tajumudeli kohaselt ei taju me objekte mitte nende füüsiliste tunnuste või kategooriate järgi, vaid pigem nende sobimuste (ing. k. affordances) ehk tegevusvõimaluste järgi [9]. Näiteks me ei taju tooli kui tooli, vaid pigem midagi, millel istuda. Sobimused ei ole fikseeritud ega objektiivsed vaid pigem suhtelised ja subjektiivsed, olenevalt meie kehast ja selle võimekusest (olen sellele eelnevalt viidanud oma jalgpalluri jooksutehnikat käistlevas postituses).
Jalgpalli mängides võib Lionel Messi tajuda mängus võimalust mitmest kaitsjast mööda triblada, samas kui Sergio Busquets võib samas olukorras tajuda võimalust pall meeskonnakaaslasele sööta. Põhjus on selles, et Messi ja Busquets erinevad nii oma keha, oskuste ja võimete poolest ning seetõttu tajuvad nad erinevaid tegevusvõimalusi.
Otsene tajumudel viitab ka sellele, et taju saab parandada keskkonnast saadava teabe uurimise, avastamise ja suhtlemise kaudu. Treener saab kujundada mängijatele vaheldusrikkaid ja erinevaid väljakutseid pakkuvaid olukordi, kus nad peavad kohanema ja tegutsema, ning julgustada neid katsetama ja oma kogemustest õppima. Nii saab treener aidata mängijatel mängust tundlikumat ja kohanemisvõimelisemat taju arendada ning oma sooritust parandada.
Treenerikeskne lähenemine
Treenerikeskse lähenemise või autoritaarse treeeneritöö stiili [10] puhul on treener peamine teadmiste ja autoriteedi allikas ning mängijad on treeneri juhiste ja tagasiside passiivsed vastuvõtjad. Treenerikeskne lähenemine põhineb eeldusel, et treener teab kõige paremini, mis on võistkonnale kasulik, ning mängijatele tuleb öelda, mida ja kuidas teha.
Treenerikeskse lähenemise näide. Video: England FA
Lähtudes kaudsest tajumudelist, tugineb treenerikeskne jalgpallikeskkond treeneri eelnevatele teadmistele ja hüpoteesidele, et suunata mängijate taju ja tegevusi. Nagu arvutisse uut tarkvara laadides, annab treener mängijatele selged reeglid ja juhised, kuidas erinevates olukordades peab tegutsema. Samuti annab treener mängijatele pidevat ja kohest tagasisidet (näiteks kiitust, kriitikat või julgustust), et kujundada nende käitumist ja harjumusi.
Treenerikeskse lähenemise näide. Video: Joner Football
Nii võib treener sageli võtta õpetaja rolli, kelle ülesanne on edastada informatsiooni ja tehnikaid, mida mängijad peaksid omaks võtma. Mängijate soorituse ja arengu eest vastutab peamiselt treener, kuna mängijad peaksid täpselt järgima treeneri antud instruktsioone ja ootusi.
Treenerikesksel lähenemisel võivad olla mõned potentsiaalsed plussid:
Võib olla tõhus isoleeritud ja eelnevalt selgesti määratletud sooritustehnikate õpetamisel, kuna mängijale antakse väga konkreetseid juhiseid ja tagasisidet.
Võib aidata kaasa lühiajaliste tulemuste saavutamisele, sest treeneri juhised tekitavad küllaltki range tegevuste raamistiku, mis omakorda suurendab soorituse järjepidevust ja prognoositavust.
Võib olla efektiivne töövahend mängijate distsiplineerimiseks, luues selge ja hierarhilise suhte treeneri ja mängijate vahel.
Kuid leidub ka võimalike ohte:
Ei pruugi kaasa aidata kõrgema taseme oskuste ja loovuse arendamisele, kuna vähendab mängijate autonoomsust ning piirab nende võimalusi uurida ja avastada.
Võib olla ebaefektiivne pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks ja arenguks, kuna luuakse sõltuvusseos mängijate ja treeneri vahel ning lisaks vähendab mängijate eneseregulatsiooni ja-väljendust väljakul.
Ei pruugi aidata kaasa positiivse ja toetava keskkonna loomisel, sest võib mängijates tekitada hirmu ebaõnnestumise ees.
Treeneri ülesanne on juhendada, toetada ja inspireerida mängijat, kuid samas on oluline, et mängija säilitaks oma otsustusvõime ja iseseisvuse. Kui treener jagab pidevalt väljaku kõrvalt juhiseid, võib see pikemas perspektiivis mängija otsustusprotsessi pigem kahjustada kui toetada, sest isegi kui sellist treener-mängija juhendamisepõhist koostoimet peaks saatma nooremates vanuseklassides edu, siis mida suuremaks muutub mänguformaat ja kiiremaks tempo, seda pikem viivitus (ing. k. lag) tekib juhendamise ja mängija tegutsemise vahele. Aruvtimänguritele tuttavas keeles ei jõua aeglase ühenduse tõttu otsuse signaal piisava kiirusega tegutsejani, mis tähendab, et tegevuste efektiivsus kannatab. Nii võib juhtuda, et mänguolukord on signaali kohalejõudmise hetkeks juba olulisel määral muutunud ja treeneri poolt väljapakutud lahendus ei pruugi enam tuua positiivset tulemust.
Treeneri (lapsevanema)keskne lähenemine. Video: Jim Haskins
Lisaks ei saa treener ega pealtvaatajad, sealhulgas lapsevanemad, täielikult mõista mängija perspektiivi. Nad ei näe olukorda mängija silmade läbi ega tunneta, mis toimub mängija kehas. Sageli kohtab seda noorte mängudel, kui treenerid või vanemad karjuvad “Löö!”, kuid mängija ei pruugi näha väravat, ta on tasakaalust väljas või tema samm lihtsalt ei klapi. Kahjuks püüavad väikesed pallivõlurid juhistest tubli kuulekusega kinni pidada ja väravat ohustada ka siis, kui selleks puudub reaalne võimalus.
Lõppmäng: isereguleeruvad mängijad
Treenerid otsivad tikutulega taga mängijaid, kes suudavad ise mõelda ja tegutseda väljakul loovalt, lootmata treeneri juhendamisele ja tagasisidele. Lisaks julgen väita, et tänu treenerite ja lapsevanemate kasvavale kontrollivajadusele oleme välja suretamas teatud liiki sportlasi, kellel on olemas liidriomadused ja kes on lõpuks mängumuutjad. Need on mängijad, kes toovad "kastanid tulest välja", meie omad Messid ja Jordanid. Need on mängijad, kes omandanud suure osa enda jalgpalliharidusest hoopis sõpradega tunde ja tunde täiskasvanute poolt organiseerimata tänavajalkat mängides [11].
Isereguleeruvad mängijad (ing. k. self-regulating players) suudavad jälgida ja hinnata oma sooritust ning eesmärkidest ja kavatsustest lähtuvalt enda tegevusi kohandada ja täiustada. Isereguleeruvad mängijad suudavad ka oma meeskonnakaaslastega koostööd teha ja suhelda ning oma tegevusi koordineerida ja sünkroniseerida, tuginedes ühisele arusaamale ja keelele. Isereguleeruvad mängijad sobivad pigem kiire tempoga kaasaegsesse jalgpalli, sest nad tulevad paremini toime mängu kompleksuse ja määramatusega ning oskavad paremini ära kasutada mängu pakutavaid võimalusi.
Ent isereguleeruvad mängijad ei ole isoleeritud ega sõltumatud, vaid pigem üksteisest sõltuvad ja seotud. Isereguleeruvad mängijad ei võta vastutust mitte ainult enda, vaid kogu meeskonna soorituse eest ning sellel teekonnal saavad treenerid aidata neil oma individuaalsed ja kollektiivsed kavatsused hoida parajas tasakaalus.
Ökoloogilisem alternatiiv treenerikesksele lähenemisele
Ökoloogiline lähenemine treeneritööle põhineb otsesel tajumudelil ja selle eesmärk on hõlbustada isereguleeruvate mängijate arengut. Ökoloogiline lähenemine toetab üleminekut dünaamilisemate, mängijakesksemate meetodite poole, mis seavad esikohale indiviidi ja keskkonna vahelise suhtluse. Ökoloogilisest psühholoogiast, süsteemiteooriast ja ökoloogilise dünaamika teooriast inspiratsiooni ammutades püüab see lähenemine luua mängijatele keskkonda, mis annab ruumi avastamiseks ja katsetamiseks, rõhutades ennekõike taju ja tegevuse lahutamatut suhet.
Mäng ise, mitte treener, on selle teooria kohaselt peamine teadmiste ja õppimise allikas ning treeneri ülesanne on luua mängusarnaseid olukordi ja ülesandeid, mis esindavad mängu tegelikke väljakutseid ja nõudmisi. Lisaks austab ökoloogiline lähenemine mängijate individuaalsust ja mitmekesisust ning võimaldab neil väljendada oma stiili ja isikupära.
Vastupidiselt treenerikesksele lähenemisele annab isereguleeruv lähenemine mängijatele võimaluse aktiivselt väljakul ise otsustada. Treenerid muutuvad autoritaarsetest kindralitest vahendajateks, suunates mängija tähelepanu ja kavatsusi, mitte neid aga kontrollides. See nihe ühtib J. J. Gibsoni sobimuste kontseptsiooniga, mille kohaselt mängijad ei ole pelgalt käsutäitjad, vaid aktiivsed mängus pakutavate tegevusvõimaluste tajujad ja tegutsejad.
Mängijakeskne lähenemine juhendamisele. Video: Liam Shannon
Siiski ei tähenda ökoloogiline lähenemine juhendamisele seda, et treeneri poolt ei tule mängijale mingisugust tagasisidet või et see oleks keelatud. Küll aga erineb tagasiside vorm paljuski treenerikesksest lähenemisest, esitades näiteks konkreetsete käskude asemel suunavaid küsimusi ja seeläbi püüdes mängijal aidata ise luua seoseid olukorra ja uute mõtete vahel.
Ökoloogilise lähenemise potentsiaalsed tugevused:
Võib paremini kaasa aidata kõrgema taseme kognitiivsete oskuste ja loovuse arendamisele, sest suurema autonoomsuse tõttu suurenevad ka mängijate võimalused uurida ja avastada.
Võib aidata kaasa pikaajaliste eesmärkide saavutamisele ja arengule, kuna soodustatakse mängijate sõltumatust treenerist, suurendades niimoodi nende eneseregulatsiooni ja-väljendust väljakul.
Võib olla kasulik positiivse ja toetava keskkonna loomisel, kuna vähendab mängijate pinget ja stressi, ning fookus on kindlustunde ja uudishimu tekitamisel.
Ökoloogilise lähenemise võimalikud ohud:
Võib olla ebaefektiivne lühiajaliste tulemuste saavutamiseks, sest selle lähenemise üheks eeltingimuseks on, et mängijad õpivad läbi nii enda õnnestumiste kui ka eksimuste, mis omakorda tähendab, et soovitud muutus käitumises võib võtta aega.
Traditsioonide ja puuduliku kommunikatsiooni tõttu võib tekitada segadust ja ebaselge hierarhilise suhte treeneri ja mängijate vahel.
Kahe maailma vahel Eesti
Hiljutises vestluses ühe noortetreeneriga tõi ta välja erinevatest kultuuriruumidest pärit mängijatega töötamise kasvava keerukuse. Sageli tekitab just slaavi päritolu noortes segadust koostöö treeneriga, kelle juhendamisstiil erineb talle eelnevalt harjumuspäraseks saanud autoritaarsest stiilist. Need pallurid ootavad konkreetseid juhiseid ja käske selle kohta, mida tuleks teha – see on kultuuriline tunnus, mis jagab meie jalgpallimaastiku üha enam kahte leeri.
Oleme jõudnud punkti, kus ühelt poolt on valmisolek omaks võtta uusi perspektiive, kus treeneri roll ei ole kontrollida vaid suunata. Teisalt aga domineerib endiselt autoritaarne stiil, kus treenerid (ja lapsevanemad) kontrolli kaotamise hirumus hoiavad kiivalt kinni vanadest ideedest.
Selles kultuurilises lõhes navigeerimine nõuab avatud meelt ja võimekust mõista ka teist osapoolt. See tähendab, et ökoloogiliste ideede tutvustamine ja rakendamine Tartus erineb sellest, kuidas seda võiks teha Narvas. Kontekst on erinev, inimesed on erinevad. Kuid eesmärk on sama: püüda luua Eesti jalgpallis kaasav ja kultuurilisi eripärasid austav keskkond, kus erineva taustaga mängijad tunnevad end väärtustatuna ja toetatuna realiseerimaks oma täit potentsiaali.
See järjekordne "lõhestumine" esitab Eesti jalgpallile intrigeeriva väljakutse – õrn tasakaal traditsioonide austamise ja uuenduste omaksvõtmise vahel. Võibolla on just see meie järgmine suur lõimumisprojekt, kus kaks erinevat koolkonda tuuakse läbi diskussiooni teineteisele lähemale.
Treenerikeskne lähenemine kui erand, mitte reegel
Isereguleeruvate mängijate aeg on saabunud ning tulevik kuulub neile. See omadus on nagu supervõime, mis tõstab sportlase esile hallist massist. Ökoloogilisem ja mängijapõhisem lähenemine toetab isereguleeruvate ja tippjalgpalli väljakutsetega toimetulevate mängijate arengut.
"Mäng kuulub mängijatele" - Arsené Wenger
Läbi ökoloogilise lähenemise treeneritööle anname mängijatele tagasi nende mängu. See tähendab, et anname neile tagasi vastutuse, anname neile võimaluse tajuda ja kiiresti kohaneda muutuvate olukordadega ning anname mängijatele tagasi võimaluse olla nemad ise – oma isikupäras ja erilisuses.
Samas ei tähenda ökoloogilisem vaade mängule seda, et treenerikesksem lähenemine oleks keelatud või et see on halb. Konkreetsed reeglid, juhised või käsud võivad õigel ajal ja kohas osutuda väärt meetmeks. Seda eriti olukordades, kus asi on aegkriitiline või esmalt proovitud mängijapõhised võtted ei ole toonud loodetud efekti. Siiski võiks treenerikeskne lähenemine olla erand kui reegel, mille rakendamisel tuleks enesele teadvustada ka kaasnevaid mõjusid.
Järeldus - kohtu mängijatega seal, kus nemad asuvad
Jalgpallitreener ja koolitaja David Garcia on artiklis "Relationism vs. Positionism: What's it really about?" tabavalt välja toonud väljendi "kohtu mängijatega seal, kus nemad asuvad" tähtsuse treeneritöös.
"See on lihtne fraas, millel on nii palju väärtust. Treenerina pole asi üldse keeruline; sa oled selleks, et suunata ja aidata. Siiski soovivad treenerid sageli pakkuda oma "treeneriteadmisi", sõltumata mängijate vajadustest või soovidest. Mängijad on üle ujutatud treeneri näpunäidete ja nippidega, "kuidas teha" ja "kuidas mitte".
"Kuid väga harva mängijaid lihtsalt jälgitakse."
"Seda "kohtu mängijatega seal, kus nemad asuvad" tähendabki."
"See on mängijate loomulike kalduvuste märkamine. See tähendab, et me jälgime mängijate lahendusi esilekerkivatele jalgpalliprobleemidele. See on mängijate ainulaadse "KUIDAS" märkamine ning vaadeldu põhjal me treeneritena suuname ning aitame nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik."
"Fraas "kohtu mängijatega seal, kus nemad asuvad" toob ellu idee, et treener on suunaja, mitte kontrollija."
""Kohtu mängijatega seal, kus nemad asuvad" – see on hea treeneri roll, kes soovib aidata mängijatel muutuda rohkem isereguleeruvaks."
"Kohtu mängijatega seal, kus nemad asuvad" kätkeb endas võimsat sõnumit, mis peaks kajama läbi treeneritöö sügavuste. See rõhutab iga mängija ainulaadsete vajaduste ja konteksti mõistmist ning nendega kohanemise tähtsust nii arenguliselt kui ka kultuuriliselt. Seda filosoofiat omaks võttes saavad treenerid soodustada eneseregulatsiooni tekkimise algeid, võimaldades mängijatel võtta vastutuse oma arengu ja soorituse eest ja seda nii palliplatsil kui ka väljaspool.
Vabadus mängijatele! Vabadus jalgpallile!
Vive la révolution! ✊
Jätkub...
Viited
[1] Countries with the most professional soccer players worldwide as of 2023.
[2] Controlling the game without the ball: The mid-block and compactness. (n.d.). FIFA Training Centre. https://www.fifatrainingcentre.com/en/fwc2022/technical-and-tactical-analysis/controlling-the-game-without-the-ball--the-mid-block-and-compactness.php
[3] Perception
[4] Gregory, R. L. (1970). The intelligent eye.
[5] Necker cube. (2023, September 8). Wikipedia.
[7] MSEd, K. C. (2023, September 26). How the Müller-Lyer Illusions Works. Verywell Mind.
[8] Gibson, J. J. (1979). The ecological approach to visual perception.
[9] Antinori, A., & Smillie, L. (n.d.). People with creative personalities really do see the world differently. The Conversation. https://theconversation.com/people-with-creative-personalities-really-do-see-the-world-differently-77083
[10] Spordi üldained. II tase, Jaan Lokko.
[11]Why street football is still the best academy in the game.
Comments